Elamused

Teatrielamused!

Käisin koos Osamaga Antwerpen'is 'De Graftombe van de Dame' vaatamas. Lugu oli tema emast! Ja tema vend tegi selle tüki!

Kahjuks ma näitlemisest väga palju aru ei saanud kuna tegemist oli siiski flaamikeelse teatritükiga! Ja belglased ütlesid, et isegi neil oli raske sellest aru saada kuna see oli 'kunstiline' keel, mida seal kasutati.

Aga.

Kõigepealt algas asi nii pihta et meid jaotati kahte gruppi. Üks grupp läks lavataguste treppide kaudu lavale(sel hetkel grupp kus ka mina olin). Kardin oli suletud. Keset lava seisis läbipaistev kast, kus oli vahtplastist tükid sees. Umbes väikse sõrmesuurused. Siis rippusid laest alla kümned kõrvaklapid. Pidime need pähe panema ja ootama.
Äkki kostis naishääl ja ta hakkas jutustama lugu, mis toimus Gilgameši ajal. Siis hakkasid kastis tükikesed liikuma ja tuli välja et naine, kes lugu jutustas oli seal sees. Küll oli vahepeal näha ta sukas jalga(ainult üks sukk oli jalas!?) või siis sukas(!?) kätt. Lõpuks kui ta ennast sealt tükkide seest välja ajas, oli ta üleni sukkadesse mässitud :P
Siis samal ajal kui ta oma lugu jutustas, toimus teine osa näidendist samal ajal seal, kus teatris istumise osa on. Aga meie seda ei näinud, sest kardin oli ees. Ja väga huvitav oli veel see, et näidend ei olnud lahutatud mitte niisama kahte erinevasse ruumi ossa, vaid ikka selle mõttega, et teist näidendit osaliselt kuulda oleks! Niisiis kaks erinevat osa toetasid samal ajal üksteise ettekandmist.
Naine kastis oli päris huvitav näitleja! Ta oli näitlemisega nii ametis, et ei pidanud isegi paljuks klaasi kontekstis lakkuda ja uduseks teha. Vot nii!
Siis kui näidend laval otsa sai, liikusime tagumisi treppe mööda istumisossa. Selleks pidime peauksest sisse minema ja treppidest paar sammu üles kõndima. Trepil ootas meid naise figuur, tugev valgus seljatagant paistmas. Toolideks polnud mitte toolid...vaid..pappkastid! Ja teine osa näidendist toimus pealtvaatajate vahel!
See naisfiguur, kes seal seisis, tundus olevat nagu kuju. Kuna nägu ja keha olid sukkadesse mässitud, siis ei olnud aru saada alguses. Siis kui ta liigutama hakkas oli aru saada, kes ta selline on:P Tema täitis näidendis laulja osa. Ta roomas mega aeglaselt mööda seinu ja põrandat mida oli üpriski kummaline jälgida. Samal ajal kuulsime lava pealt hääli. Meie pool 'lava' oli ainult laulja ja jutustaja. Ainult seekord ei olnud lugu kaugelt minevikust vaid aastast 2001-2003. Niisiis oli näitlejaid kokku ainult kolm. 

Lugu rääkis Iraagi elust-olust ja sellest, kuidas nad reisisid mööda Süüriat ja Liibanoni teadmata miks nad seda tegema pidid. See kõik oli koostatud tõestisündinud loo põhjal.

Pärast jalutasime veel Antwerpenis ringi ja käisime ka Türgi(v.oli see Egiptuse) teemalises restoranis. Söök oli odav ja üllatavalt hea. Mina tellisin lamba kebabi:)

Ja Anne! Ära muretse minu pärast:) olen ettevaatlik:) Ja teised samamoodi!

Nüüd magama!

Kallid!